Mina hakkasin noorsootöötaja kutset taotlema Tallinna Ülikooli kolmanda kursuse üliõpilasena. Õppisin bakalauruseõppes noorsootöö erialal ning parasjagu oli käimas loeng noorsootöötaja identiteedist ja enesejuhtimisest, mille õppejõuks oli Birgit Rasmussen.
Ma oleksin teekonna kutse taotlemiseks ette võtnud nagunii, aga kuna teadsin, et see saab olema üks tegevus, mida loengukursuse osana teeme, siis tundus koos kursusekaaslastega selle protsessi läbi tegemine mõnusam.
Kuna portfoolio täitmine on aeganõudev, siis, nagu tubli tudeng ikka, tegin endale alguses plaani, et iga päev teen natuke. Alguses täitsin iseendaga tehtud kokkulepet, aga vahel juhtub, et aeg jookseb ees kiiremini, kui ise järele jõuad, ja selle tulemusena olin kolm pikka päeva arvuti ees ning analüüsisin tehtud tööd ja ennast noorsootöötajana.
Kui igapäevase töö kõrvalt hästi ei hooma, kui palju tegelikult erinevaid tegevusi teen, koos noortega sündmusi läbi viin ja mida kõike see tähendab, siis portfooliot täites sain aru, kui palju olin õppinud ja osa saanud nende kolme aasta jooksul noorsootöös.
Minu jaoks oli portfoolio täitmisel olulisem see, mida kõike ma sain enda kui noorsootöötaja ja inimese kohta teada, kui see, et ma saaksin lihtsalt noorsootöötaja kutse kätte. Ma ei salga, et protsess oli kohati väga raske, sest see võib olla väga väsitav, kui analüüsid enda tööd ja ennast terve pika päeva.
Üks ebamugavamaid kogemusi minu jaoks oli see, et portfooliot täites peab kirjutama mina võtmes, aga noorsootöö on suur meeskonnatöö ning peas vasardas mõte, kuidas ma nii ikka kirjutan. Aitas see, et kirjutasin, kuidas koos tegime, aga tõin eraldi välja, milline oli minu roll.
Kui sain teada, et saan noorsootöötaja kutse, siis oli meel väga rõõmus! Ma olen väga rahul, et kutse taotlemise ette võtsin, sest protsessi käigus sain uusi ideid ja selgemaks, mis on hästi ja milles võiksin end veel arendada. Soovitan kindlasti noorsootöötaja kutset taodelda iseenda kui noorsootöötaja arengu jaoks.
Minu soovitused selle teekonna ettevõtmisel on: võta endale aega, et saaksid olla rahulikult ja süveneda, sest eneseanalüüsimine tuleb palju paremini välja, kui ei pea kiirustama. Halba ei tee ka mõni hea maiustus, mida nautida samal ajal, kui sõrmed arvutiklaviatuuril klõbistavad. 🙂
[lead]Kommentaar: Anneli Meisterson[/lead]
Hea noorsootöö tegemiseks on kindlasti vaja professionaalseid noorsootöötajaid, kelle väärtustamine on tööandja ehk üldjuhul kohaliku omavalitsuse pädevuses. Hetkeolukord on kahjuks kujunenud selliseks, et kvaliteetne noorsootöö on kohalikele omavalitustele tähtis, aga noorsootöötajad oma töö väärtustamist ise ei taju. Üheks põhjuseks on kindlasti see, et noorsootöötajale tajutavad väärtustamise tegurid on näiteks palk ja puhkus, tunnustamine, täiendkoolitustel osalemise võimaldamine ning transpordikulude hüvitamine.
Kui noorsootöötajate tegevusest ei saada aru ning avalikkus noorsootööd ei väärtusta, kaotavad noorsootöötajad enesekindluse oma professionaalsete oskuste ja teadmiste suhtes.
[lead]Kommentaar: Külli Salumäe[/lead]
Noorsootöötaja professioonist rääkides tuleb alustada kindlasti sellest, MIKS niisugune elukutse ühiskonnas vajalik on. Noortevaldkonna arengukavast 2014−2020 leiab vastuse: et noorel oleksid avarad võimalused arenguks, eneseteostuseks ja osalemiseks, rohkem valikuid oma loome- ja arengupotentsiaali avamiseks, väiksem risk olla tõrjutud jne.
MIKS ei piisa noorele võimalustest, mille loovad tema vanemad, teised kodused ning üldharidussüsteemis töötavad õpetajad? MIKS kasutab noor juba lapseeast alates meeleldi noorsootöö keskkondi väljaspool perekonda ja tasemekoolitust? Sest need teadmised, oskused ja kogemused saab ta ise, oma vabast tahtest lähtudes valida. MIKS on vaja noore valikuid toetama professionaalset noorsootöötajat? Et noor usaldusväärse ja oskaja täiskasvanu toel oma valikute põhjusi ja tagajärgi teadvustaks ning kogetust õpiks.
