Noorsootöö on üks neid erialasid, kus põhiliseks töövahendiks on sisuliselt inimene – noorsootöötaja – ise. Igal taolisel erialal, kaasa arvatud noorsootöös, muutub professionaalse enesehoidmise ja -arengu teema sel juhul aktuaalseks, sest töövahendit on vaja ju korras hoida.
Ka Eestis on noorsootöötaja kutsestandardis enesehoidmist ja -arendamist, aga ka kolleegide märkamist ja toetamist rõhutatud. Nii näiteks on öeldud juhtimiskompetentsi kirjeldades, et „noorsootöötaja võtab vastutuse enda ja meeskonna tegevuse eest; motiveerib ja innustab teisi; /…/ annab õigeaegset ja asjakohast tagasisidet; /…/ kavandab juhendamisprotsessi; loob võimalused tööks sobivate hoiakute kujunemiseks ja teiste arenguks.” (Kutsekoda, 2017) Nende suurte sõnade taga on suured ja olulised teod ning ka valikud, mis nõuavad teadlikku läbimõtlemist ja otsusekindlat tegutsemist. Tallinna noorsootöötajate arvamusuuringust (2015) tuli näiteks välja, et noorsootöötajad tundsid kõige enam puudust just tagasisidest ning tunnustusest oma tööle otseselt ülemuselt – ja see ei ole kindlasti ainult pealinna probleem.
Tuleb välja, et me räägime kolleegidega sisulist juttu vähe, märkame saavutusi, aga ka tööstressi harva ja kui märkamegi, ei oska viimasega midagi peale hakata. Võime näha, et meeskonnas koostöö ei edene, ühiseid eesmärke enam ammu pole ja inimesed on tüdinud või väga väsinud, kuid motiveerida ja innustada ka ei oska.
Eriti paha lugu on, kui meeskonnajuht seda ei märka. Sageli ei jaksagi reageerida – me kõik, ka meeskonnajuht, oleme siiski ainult inimesed. Uute lahenduste või mugavustsoonist väljatulemise asemel on ju nii lihtne kokku saades või kohvilaua taga istudes veidi viriseda (tööks sobivate hoiakute alla see ilmselt küll ei mahu), kõik probleemid üles loetleda ja tõdeda, et ega neid lahendusi vist väga polegi, aga teeme siiski midagi. Midagi me teemegi, iseasi, kas tulemuslikult, ise või meeskonnana selle üle rõõmu ja uhkust tundes või noortele tõeliselt kasulikud olles ning kogukonnaelu rikastades.
Kas olete sellises olukorras olnud või olete ehk praegugi ning tahaksite sellest olukorrast välja tulla? See on üks selliseid olukordi, kus oleks sobiv lahendus just coaching – eesti keeles veel mitte päriselt juurdunud uudissõna „kootsing”.
Kootsing on juhtimisabi iseendale, organisatsioonile, algajale juhile ja küpsele juhile, kokkuvõtlikult kõigile. Kootsing ei ole tuleviku või „õunte pealt ennustamine”, vaid see on juhendatud analüüsi- ja otsustusprotsess, mille abil saab jõuda praeguse olukorra parema mõistmise, võimaluste kaardistuse, soovitud muutuste sõnastamise ja sobiva teekonna kavandamiseni, mis muutusteni viivad.
Coach või koots on selles protsessis nagu kaasteeline, kes mõelda aitab ning oma n-ö tööriistakohvrist õigel hetkel sobiva abivahendi välja tõmbab – teinekord on see peegel, fantaasiapildi joonistamiseks vajalik või emotsioonide kaardipakk. Ei, koots ei mõtle ega tee valikuid kellegi eest, kuid mõelda ja valikuteni jõuda aitab küll – kui muidugi endal tahtmist on. See on oluline tingimus – muutusi, edasiliikumist, arengut peab ise tahtma ning sealjuures tuleb endale aru anda, et see viib päris kindlasti mugavustsoonist välja.
Kas olete tundnud, et teete midagi juba mitmendat korda, aga oodatud tulemust ei tule ega tule? Oletame, et kavandate suuremat noorteüritust, mis oleks samas ka ligitõmbav teistele kogukonnaliikmetele. Teema on huvitav, esinejad on huvitavad, aeg on valitud justkui sobiv ja infotki on piisavalt jagatud, aga noori ei tule eriti kohale. Kardate juba ette järjekordset läbikukkumist. Tekib käegalöömise või kinnijooksmise tunne ja mitmesuguseid küsimusi: kas teie teete midagi valesti, on „viga” noortes või meeskonnas või veel milleski muus? See on samuti olukord, kus coaching kasuks tuleb. Reaalsus on vaja tükkideks võtta ja uutmoodi kokku panna, sh võib olla leida endale uus hingamise ning tegutsemise viis.
Näiteid, millistesse olukordadesse coaching veel sobib, on mitmeid ja mitmeid – peaaegu iga erialane väljakutse või arengusoov mahuks siia.
Päris kindlasti on kootsing üks hea meetod professionaalseks enesearendamiseks nagu ka kutsestandard kirjeldab: „analüüsib ennast ja oma tööd, kasutades erinevaid meetodeid; annab ja võtab vastu tagasisidet; seab enesearendamisele eesmärgid ja arendab ennast sihipäraselt; /…/ otsib ja kasutab õppimisvõimalusi; omandab uusi töövõtteid ja meetodeid; rakendab omandatud teadmised ja oskused asjakohaselt.” (Kutsekoda, 2017)
Coaching on analüüs ja õppimine – kõige rohkem saab teada ja õpib selle käigus iseenda kohta, ja selle protsessi läbinutena julgeme öelda, et see ei ole küll alati mugav ega kerge, kuid on vägagi edasiviiv ja innustav.
Põhilised eeldused coaching’u kasutamiseks on seega tahtmine, mõningane julgus ja aeg – kohtutakse vähemalt kuuel korral iga kolme nädala tagant. Vahepeale jääb aeg läbi arutatud (võiks isegi öelda „hekseldatud”) ja leitud valikute testimiseks ning elluviimiseks. Jah, omal moel on koots nagu treener – ta küsib üle, kas trenni on vahepeal tehtud, et sinu enda kirjeldatud ja soovitud vorm ikka „olümpiaks” saavutada. Coaching on hea viis ohutult ja turvaliselt mõelda lõpuni läbi kõik võimalikud valikud, vaagida oma hoiakuid ning valmisolekut teha väiksemaid samme ja jõuda suuremateni, mis nõuavad enam julgust ja pealehakkamist. Kootsingust võib väga palju abi olla, kui ollakse töises elus muudatuse lävel või jõutud tõdemuseni, et lagi on ees. Siis tuleb oma potentsiaali vallapäästmiseks astuda samme: üks võimalik ja kättesaadav viis on leida endale koots.
Noorsootöötaja töö on omal moel samuti kootsimine: toetada noore arengut ja avada potentsiaali, olla tema kaasteeline, lähtudes noore soovidest ja vajadustest. Noorsootöötaja töö, nagu eespool kirjeldatud, võib sageli olla teiste noorsootöötajate juhendamine või toetamine − seega on kootsingu läbitegemine õpetlik ja pikemas perspektiivis kasutoov nii iseendale kui ka sihtrühmale ja kollektiivile.
Kui vaatame noortevaldkonnas ringi, siis järjest enam on meil kutsetunnistusega või erialase haridusega töötajaid, kes juhivad noorsootööd noortekeskustes, kohalikes omavalitsustes, kelle õlul on võrgustikutöö ja erinevad koostööprogrammid, uue valla noorsootöö süsteemi loomine jne. Loomulikult võibki tulla ette olukordi, kus tundub, et oskusi, võimekust või julgust napib − siis on kindlasti õige aeg pöörduda coach’i poole.
Coaching on Eestis olnud metoodikana juba mõned head aastad, sellel on omad koolkonnad ja õpetajate ring. Teadmisi ja praktikat jagatakse näiteks nii EBSis kui ka Eesti Supervisooni ja Coachingu Ühingus. Mõlemast on sirgunud coach’e ka noorsootöö valdkonnale. Coaching’u kvaliteedi tagab pädev sertifitseeritud coach.
Eesti Noorsootöötajate Kogus tegutseb hetkel aktiivselt viis coach’i, kellest kolm on saanud põhioskuste koolituse, mis lubab kolleegilt-kolleegile stiilis kootsingut pakkuda, ning kaks on sertfitseeritud coach’id. Eesti Noorsootöötajate Kogu coach’id on saanud väljaõppe EBS-is, kus koolitatakse rahvusvahelise Academy of Executive Coaching õppeprogrammide alusel. Hasartmängumaksu Nõukogu rahastusel pakub Eesti Noorsootöötajate Kogu ka 2018. aastal piiratud arvu kootsinguid tasuta.
Oma huvist palume teada anda kas info@enk.ee või registreeruda meie kodulehel www.enk.ee oleva coach’ide panga kaudu.
Lahendused juba paistavad!
[lead]Kommentaar: Riina Varts[/lead]
2015. aastal läbi viidud uuring kinnitab, et noorsootöö valdkonna juhtimises on arenguruumi. On hea, et valdkonna sees on coach’e, kes suudavad professionaalset teenust pakkudes siin appi tulla. Üsna tabavalt on artiklis coaching’ut juhtimisabiks nimetatud.
[lead]Kommentaar: Haide Kuivas[/lead]
Kui tekkis võimalus coaching’u programmis osaleda, mõtlesin kohe alguses, et pakkumine tundub liiga hea, et tõsi olla. Kui palju on meil elus hetki, kus keegi võtab aega, et tunni või kahe jooksul ainult sinule ja sinu lahendamist vajavatele probleemidele/küsimustele keskenduda. Lisaks on see inimene veel sinu valdkonna asjatundja. Usun, et ei ole just palju selliseid võimalusi, kus sind süsteemselt ja oskuslikult toetada soovitakse.
Trackbacks/Pingbacks