Ühel hämaral novembrihommikul sätin end kergel südamevärinal arvutiekraani taha ning avan sisselogimiseks Skype’i. Vale salasõna. Ma ei ole juba kuid seda programmi kasutanud ja mu ärevus kasvab. Pidin selle kõne tegema juba nädal tagasi, kuid erinevad tehnilised viperused, praktilised möödarääkimised ning logistilised väljakutsed lükkasid muudkui kohtumist edasi. Sobran frustreerunult nii oma mälusoppides kui ka üleskirjutatud paroolide rägastikes. Minu jaoks on võimatult rasked need internetiturvalisuse nõudmised, mis iga väikseimagi liigutuse jaoks uue unikaalse pika ja mitmekesise parooli käsivad panna. Lõpuks leian kombinatsiooni, mis mulle tuttava Skype’i sisselogimise hääle kaasa toob ning samal hetkel on mul meelest läinud, et mis ma täpselt sinna sisse trükkisingi (?!). „Hallo Gea!” kõlabki teiselt poolt juba inglise keeles rõõmus tervitus. „Kuidas su nime õigesti hääldatakse?” Ja juba olengi tõmmatud vestluskaaslase Howard Williamsoni mõnusasse jutuvoolu. Kell Inglismaal ei ole veel kaheksagi, kuid Howard on nii ärkvel, kui olla saab, ning igati valmis vestlema minuga pool tunnikest oma ühel lemmikteemadest, milleks on noortepoliitika suunad ja arengud.
„Ma olen inglise keelt emakeelena kõnelevana kurikuulus selle poolest, et mulle meeldib välja mõelda nimekirju asjade lihtsustamiseks, eriti selliseid nimekirju, kus sõnad algavad sama algustähega,” kihistab Howard oma muheda ja natuke käredahäälse naeru saatel. Nii ka seekord, kui palusin Howardil mõelda alustuseks, millised sõnad tema meelest iseloomustavad efektiivset noortepoliitikat, tuli ta lagedale viie inglise keeles C-tähega algava sõnaga (mida väikese meelevaldse keelepainutuse abil annab teha ümber viieks eesti keeles k-tähega algavaks sõnaks, mis iseloomustavad üht head noortepoliitikat):
- Kooskõla (consistency/coherence) – sageli on nõnda, et üks osa valitsusest loob ühe lõigu poliitikast ning teine osa teine lõigu. Üks osa on mõeldud noorte kaasamise suurendamiseks, nende ligitõmbamiseks; teise tagajärjeks võib olla hoopis see, et mõned noored on tõrjutud. Tuleb olla veendunud, et poliitika raamistik tervikuna on omavahel kooskõlas ning moodustab ühtse terviku noorte jaoks, on Howard kindel.
- Klaar/selge (clarity) – noortepoliitika eesmärk peab olema selge: kelleni see jõudma peab ja keda mõjutama? Kuidas seda tehakse? Kas on olemas õiged inimesed selle elluviimiseks? Howard tunneb murelikkust seoses sellega, et tema hinnangul on liiga suur osa noortepoliitikast sageli ebaselge ning lubab seeläbi eri inimestel tõlgendada seda väga erinevatel viisidel.
- Koordineeritud (coordinated) – seda peab Howard ise mitmed mõttes esimese punkti jätkuks ning kirjeldab siin, kuidas on väga oluline, et erinevatel tasanditel oleksid loodud struktuurid, mis tagavad teenuste toimimiseks vajaliku hea koordineerimise. Need peavad omavahel valatult kokku sobima nagu legoklotsid või pusle ning ära ei tohi unustada, et toimima peab nii vertikaalne kui ka horisontaalne koordineerimine.
- Tõsiseltvõetav/kredibiilne (credibility) – noored peavad uskuma toimuva väärtusesse, see peab olema nende jaoks tähenduslik. Howard mäletab, kuidas ta juba 25 aastat tagasi pidas Austraalias kõne sellest, kuidas programmid peavad olema tähenduslikud ja olulised nendele noortele, kellele need suunatud on. Ta rõhutab, et valitsuses võidakse mõnes mõttes öelda, mida iganes soovitakse, aga kui see ei kõneta noori inimesi, siis ei juhtu tegelikult midagi ning noored väldivad sellisel viisil väljatöötatud programme, kui head need iganes ka väljatöötajate endi meelest poleks.
- Loov/kreatiive (creative) – erinevate poliitikate üks probleeme seisneb selles, et vahel hüpatakse rõõmust lakke, kui on mingisugune noortepoliitika lõik, mis leiab väga tugevasti mitme eri valdkonna ministri toetuse. Aga vahel võib see tähendada halbu uudiseid, hoiatab Howard tähelepanelik olema. Nimelt, kui selline fenomenaalne hulk juhtiv-poliitikuid investeerivad selle poliitika toimimisse, siis on Howard kohanud olukordi, kus avaliku sektori teenistujate ning poliitika elluviijate seas tekib vastupanu öelda, kui see poliitika tegelikult hästi ei toimi ning oleks vaja midagi selle juures muuta. Howard on kahe käega selle poolt, et noortepoliitikasse tuleb juba eos sisse kirjutada võimalus, mis toetab vigadest õppimist, ning valmisolek, et see tuleb taas osadeks lammutada ning uuesti üles ehitada, seda kohandada, arendada. Peab olema võimalus öelda, et lugupeetud minister, me näeme, et see noorte koolitusprogramm ei tööta hästi, aga kui teha x, y ja z viisil, siis me usume, et see võiks olukorda muuta. Peab olema ruumi sääraseks loovuseks ja paindlikkuseks.
„Me elame hetkel sellises maailmas, kus räägitakse väga palju tõenduspõhise noortepoliitika loomest. Ma pean ütlema, et ei usu sellesse hetkeksi,” prahvatab Howard taas talle nii iseloomulikult otsekohesel ning heatahtlikult provokatiivsel viisil. Põrgatame mõtteid mõnusa vestluse rütmis ning olen innustanud Howardit jagama oma tähelepanekuid väljakutsetest, mida tema hetkel noortepoliitika arendamisel erinevatel tasanditel märganud on. „Poliitikud leiavad need tõendused, mida neil tarvis on ja mis nende poliitiliste eesmärkide ja ideoloogiaga kokku lähevad,” jätkab ta.
„Üks oskusi hea noortepoliitika arendamisel on kommunikeerida ja turundada noorsootöö professionaalset ideed sellisel viisil, et see kõnetaks ning tunduks poliitikutele oluline, olenemata sellest, kus nad isiklikult hetkel poliitilisel spektril asuvad.
Ja vahel ei ole me selles minu meelest väga head. Pigem kipume olema väga valjuhäälsed poliitikuid kritiseerides.
Mina olen noortepoliitika vallas töötanud igal pool üle maailma, sealhulgas ka väga konservatiivsete, võib öelda isegi parempoolsete eelarvamuslike ministritega ja kogenud, et neid tuleb veenda selles, et nad on head inimesed ning, et tõesti on väärt need x või y sammu noortepoliitika suunas ette võtta. Tuleb leida viis, kuidas tutvustada sellistele poliitikutele ideid nende poliitilise ideoloogia konteksti arvesse võttes ja sinna sobituvalt. Ja see käib iga tasandi poliitika kohta. Ma usun, et väga palju sõltub üleüldse suhetest ning sellest, kas on võimalik pidada neid vajalikke diskussioone, mis tagaksid noortepoliitika raamistiku koherentsuse ja veendumuse sellest, et see on oluline. Ning tulles tagasi juba varem mainitu juurde – tuleb olla valmis mingitest asjadest loobuma, kui on selge, et need ei tööta. Sellised diskussioonid saavad toimuda ainult siis, kui on teatud tasemel hea ning usalduslik suhe erinevate osapoolte vahel. Ja nendeks osapoolteks on poliitikud, kogenud praktikud ja praktikud. Ma arvan, et Eestis on teil tegutsemiseks päris hea raamistik. Te olete eriline väike riik ning teil on omavahel tihedad suhted ning lähestikku seisavad nii valdkonna filosoofiliste seisukohtade loojad, poliitilise raamistiku arendajad kui ka praktikud. See ei ole suuremate riikide puhul sageli nõnda. Samas on ka väga toredaid n-ö üllatajaid – näiteks Serbia ja Portugal, kes on aastaid tegutsenud juba väga heas noortepoliitika raamistikus. Ja samas on ka riike, kellel läheb päris kehvasti selles vallas, näiteks Inglismaa. Suhteliselt rikas ja pikkade traditsioonidega riik, kuid poliitikud on justkui kõikjal ja ei kuskil ja kohalikud omavalitsused, kes järjest vähendavad noortele mõeldud teenuste hulka. Samas muidugi Šotimaal on lood hoopis teisiti. Seega läheb Suurbritannia eri osadel väga erinevalt.”
Teise väljakutsena noortepoliitiliste suundade arendamisel toob Howard esile aina teravamalt üleskerkiva multikultuursuse tasandi ning olulisuse kriitiliselt mõelda, kuidas luua programme, mis oleksid võrdselt ligitõmbavad erineva taustaga noorte jaoks, ning see viib teda kohe ka kolmanda põhimõtte juurde, mis puudutab noortepoliitiliste ideede sulandamist n-ö tavainimeste igapäeva- ja kogukonna ellu.
„Noortepoliitika raamistikus toimuvad tegevused ei saa toimuda lihtsalt ühe suure ülalt alla suunatud ja pealesurutud idee taustal. On äärmiselt oluline, et sellest haaraksid kinni kohalikud omavalitsused ja sealsed poliitikud ning piirkonnas elavad inimesed. Et ka nemad näeksid selle idee toetamises kasu (ja mitte tingimata alati rahalist),”
rõhutab Howard ja lisab mõtlikult, kuidas tema kogemus näitab, et Euroopa tasandi noortepoliitika eesmärke, mida Euroopa Komisjoni ja Nõukogu vahendusel edastatakse, tihtipeale kohalikul tasandil pigem eiratakse. Aga inimesed, kes Euroopa tasandil dokumentatsiooni ning ideede väljatöötamisega tegelevad, ei soovi tunnistada, et tegelikult on suuremas osas riikides väljatöötatu mõju väga marginaalne. „Ma arvan, et kui küsida Suurbritannia nelja piirkonna käest, kui palju on Euroopa noortepoliitika mõjutanud kohaliku tasandi noortepoliitikat neis neljas piirkonnas, siis oleks vastus, et väga-väga vähe,” tõdeb Howard kokkuvõtteks.
Aga kuidas siis ikkagi jõuda kohaliku tasandi – ja eriti noorte endi – kõnetamiseni? Mida arvab Howard diskussioonist ning arengutest kaasaegsete kaasamismeetodite ümber?
„Eesti on ju koos Soomega selgelt pioneer diginoorsootöö vallas. Minul ei ole nendest teemadest väga palju aimu,” naerab Howard elutervelt enda üle (mina samal ajal meenutan oma hommikust salasõna-teemalist saamatust) ning tuletab meelde ühte hiljutist IT-konverentsi, kus teiste noortevaldkonna inimeste seas istudes ning kuulates kommenteeris ta toimuvat vaid korra. Kujutan hästi ette, kuidas tema jutukuse ning üldise arutlemismeelsuse juures see tõesti kummaliselt kesiselt võis tunduda, ja muigan endamisi. „Tõin seal konverentsil välja, et meil ei ole tegelikult aimugi, mida see kõik tulevikus ja noortega seoses kaasa tooma hakkab ning millist mõju kaasatusele ja tõrjutusele avaldab. Mida toovad need erinevad IT-lahendused kaasa eetilistest vaatepunktidest ja seoses andmekaitsega jne. Aga loomulikult olen selle poolt, et peame vaatama otsa nendele võimalustele, mida digimaailm meile pakub, ja mõtlema, kuidas saaks seda ära kasutada noorsootöös ning noorte osaluse suurendamisel. 100 aastat tagasi tähendas noorsootöö seda, et n-ö noorteorganisatsioonid soovitasid noortel minna metsa ning arendada seal välja oma tõeline identiteet (pärismaalased Ameerikas jne). Noorsootöö eesmärk oli tollal aidata noortel rakendada oma taasleitud enesekindlus ning kogetu igapäevaellu. Seda võib ka öelda mõnes mõttes ju tänapäeval, et kui noored mängivad erinevaid arvutimänge ja arendavad oma n-ö identiteeti seal, nt FIFA Ronaldona või mõne Fortnighti tegelasena, siis ei ole sellest palju kasu, kui nad ei oska hiljem seda kogetut laiendada ega rakendada enda kasuks igapäevaelus. Ja see on üks nendest väljakutsetest, mis minu meelest kõiges selles peitub,” avab mees küsimust, mis ma usun, et laias laastus ei ole võõras kellelegi, kes noortega sellisel viisil töötanud on.
„Ma olen alati olnud selle poolt, et peab olema võimalikult palju erinevaid kanaleid, mille kaudu meil on võimalik noorte endi hääleni jõuda ning seda võimendada,” lausub Howard kirglikult ja jätkab. „Üks meie probleeme seisneb selles, et meil on Euroopa tasandil struktuure, mis väljendavad noorte hääli väga demokraatlikult. Struktuure, kuhu noored on määratud valimiste süsteemi abil jne. Praegugi näiteks viib Euroopa Noortefoorum (European Youth Forum) läbi kogunemise, et valida uus juhatus. Mul on päris mitu vastuväidet Euroopa noorsootööle, kuna ma olen suur otseosaluse pooldaja. Kui me tahame teha midagi näiteks puuetega noorte kaasamiseks, siis ei soovi ma rääkida Noortefoorumi liikmetega, kellel on puue, vaid ikka otse ning paljude erinevate puuetega ja erivajadustega noortega. Ma olen Euroopa Noortefoorumi suhtes olnud väga kriitiline just selles osas, kuidas nad väga sageli üldse ei arvesta noortepoliitika peamiste eesmärkidega töös marginaliseeritud noortegruppidega. Keskendume palju põgenikele, migrantidele ja vähemustele, kuid on palju ka teisi gruppe, kelle hääl kuuldud ei ole. Kui tehnoloogia on see viis, kuidas nende hääli rohkem esile tuua, siis proovime mõelda, kuidas seda parimal viisil rakendada saaks. Lasse Siurala rääkis Helsinkis uuest ideest noorte kaasamiseks ning Soome Noortekogu tegi tema idee pihuks ja põrmuks põhjendusega, et nende meelest õõnestas ta noorte demokraatliku osalusprotsessi põhimõtteid. Mina ei arva, et see oli õõnestamine, vaid täiendamine. Mina olen erinevate vormide poolt ja leian, et me peame noorte hääli saama pildile täpselt nii, nagu teeme ka täiskasvanute häältega – pidades oluliseks kõigi hääli.”
Tunnen, et oleme jõudnud Howardi jaoks kriitiliselt olulisi väärtushinnanguid ja suhtumisi puudutavate teemadeni ning julgustan teda oma mõtteid demokraatia olemuse ja enda tõlgendust veidi täpsemalt avama. „Kõik räägivad kogu aeg demokraatia olulisusest noorsootöös ja mina räägin sageli sellest, et kui mina noortekeskust juhtisin, oli see mõnes mõttes väga kaugel demokraatiast,” jätkab Howard lõbustatult, muie näol, väga praktilise näitega. „Mina olin heatahtlik autokraat. Mina olin see, kes hoolitses selle ühe noortekeskuses käiva geinoore eest; selle teise noore eest, kellele meeldis teistsugune muusika kui teistele; selle kolmanda noore inimese eest, kes oli kõigist noorem – mina olin see, kes esindas üksikute vähemust. Kui ma oleksin juhtinud demokraatlikku noorteklubi, oleks 17-aastaste domineerivate poiste grupp kõike kontrollinud. Seega leian, et peame olema pisut ettevaatlikud. Muidugi selgitasin noortele alati, et elame demokraatlikus ühiskonnas, kuid ma ei juhtinud noortekeskust kui demokraatlikku ettevõtmist, sest ma tahtsin veenduda, et kõigi noorte erinevad perspektiivid oleksid korraga laual ja saaksid arvesse võetud. Sloveenias leidis hiljuti aset VII noorsootööseminar, kus kirjeldati noorsootööd kui omamoodi väikest demokraatia-laborit. Selles on oma tõetera. Loomulikult tuleb inimestele tagada kindlustunne, et nad võivad oma arvamusi väljendada ning näiteks saab seda teha demokraatliku hääletussüsteemi abil. Aga ma ei ole kindel, kas ma olin demokraatlik noorsootöötaja. Ma arvan, et demokraatia on sõna, mida kasutatakse sageli ning kergekäeliselt, ning see jääb tihti täpsemalt lahti seletamata, defineerimata.”
Meie vestluseks planeeritud pooltund on juba mitme minuti eest täis tiksunud ning vaatamata sellele, et meid mõlemat ootavad juba uued kohtumised, usaldame, et me kolleegid andestavad väikse hilinemise, ning sõuame edasi intrigeeriva vestluse kiiluvees. Hiljuti paluti Howardil panna kokku mõttekaart oma elust ja tegevustest, mis puudutavad tema teadustööd, poliitika arendamist ja praktilist noorsootööd ning ta tõdes, et see osutus ootamatult huvitavaks. „Ma olin täiesti rabatud peale seda, kui olin kõik paberile pannud – kui palju ma olen korda saatnud ja kui varieeruvad on olnud tulemused. Ma olen teinud mõnel teemal hunnikutes teadustööd ning sellel pole olnud vähimatki mõju kohaliku tasandi poliitikale ning teisel hetkel olen pühendunud väga vähe uurimustele ning sellel on olnud hiiglasuur mõju poliitikaarendusele. Ja kui mult küsiti, mis on need 2−3 asja, mis ma olen sellest kõigest õppinud, siis tõin ma välja need:
- Noortepoliitika üks suuremaid väljakutseid on positiivsete sekkumiste kättesaadavuse ja mõju maksimeerimine. Meil on enamuses riikides väga palju häid noortepoliitika tasandi sekkumisi, kuid need ei jõua noorteni, kes neid enim vajaksid. Neid n-ö kasutavad ära motiveeritud kaasatud noored inimesed. Euroopa noorteprogrammid on selle kohta väga hea näide. Ma olen Euroopa Komisjonis mitmel korral rääkinud sellest, kuidas nad valavad kütust juurde masinavärki, mis tegelikult tekitab lõhestumist noorte seas, pakkudes välja veel rohkem võimalusi juba eelisseisus noortele ning vähemate võimalustega noored jäävad järjest kaugemale. Ma ei ütle, et nad ei tee midagi, kuid ma arvan, et avalik poliitika peab töötama palju-palju-palju-palju rohkem selles suunas, et jõuda marginaliseeritud noortegruppideni ja kindlustada, et need positiivsed programmid ja sekkumised, mis meil nende jaoks olemas on, päriselt ka nendeni jõuavad, neile tähenduslikuks ja oluliseks saavad ning aitavad neil avardada oma elukogemust positiivse kogemuse kaudu.
- Teine pool sellest kõigest on täpselt vastupidine – ehk siis me peame vähendama negatiivsete reguleerivate sekkumiste hulka. Minu kogemus poliitikategijana noorte õiguse valdkonnas näitab mulle, et meil oli selliseid sekkumisi massiliselt, näiteks siis, kui rääkisime antisotsiaalsetest käitumishäiretest. Kasutasime selliseid reguleerivaid sekkumisi väga paljude lastega, kes tegelikult seda üldse ei vajanud ning nüüdseks on probleemiks see, et negatiivsete sekkumiste kasutamise ulatus ületab kordades vajaduse ning positiivsed sekkumised ei jõua piisava hulga noorteni, kes seda tegelikult vajavad.
- Ja viimane n-ö tõdemus minu jaoks, mis sellest kõigest välja joonistub, puudutab mentorluse olulisust. Ma ei taha seda tingimata mentorluseks nimetada, aga mõtlen selle all seda, et kriitilistel hetkedel peaksid noorte ümber olema need kriitiliselt olulised teised inimesed, kes neid ühel või teisel viisil edasi aitavad. Näiteks mõtlen endistele noortele noortekeskusest, kus töötasin, kes FB vahendusel mind üles otsivad ning mulle meenutavad mõnda olulist ja erilist hetke nende elus, kus ma olin nende jaoks olemas ja aitasin neil mõnest oma elu madalpunktist pere, sõprade või kooliga seoses läbi tulla. Selliste lugude kuulmine on väga rahuldustpakkuv ning see meenutab taas neid näiliselt väikseid tähtsusetuid asju, mis on tehtud, kuid mis on nendele teistele inimestele selles hetkes olnud äärmiselt olulised.”
Mõtisklen, et nii nagu minu erialal, psühholoogias, tuleb ka noorsootöös järjepidevalt arendada endas sellist lõputut kannatlikkust ja see võib olla aeg-ajalt väga masendav. Noortega (või üldse inimestega) sellisel viisil tegutsedes peab kogu aeg endale meenutama, et tulemused lasevad end pikalt oodata, ja tuleb leida viise, kuidas end töös siiski motiveerituna hoida. Howard haarab sellest mõttesabast kiirelt kinni: „Ma olen sinuga täiesti nõus. Noortekeskuses, kus ma kunagi töötasin, oli üks poiss Chris. Vanuses 14−18 oli ta mulle totaalseks pinnuks tagumikus. Ta nägi välja nagu Leonardo DiCaprio, taevane kingitus noortele tüdrukutele ja ta loomulikult teadis seda ise ka ning selle tulemusel oli ta täielik tüütus kõigi teiste jaoks,” naerame ja Howard jätkab. „Ükskord, kui Chris koos noortekeskuse kambaga Põhja-Walesi mägedesse matkama tuli ning, jah, rikkus taas kord ühe nädalavahetuse, kutsusin ta kõrvale, et talle paar karmi sõna öelda. Hiljem samal päeval juhtus meil lendavat taldrikut mängides üks vahejuhtum, mille detailidega ma ei hakka praegu siin sind tüütama, aga igal juhul jooksime mõlemad lendavat taldrikut püüdma ning sattusime nii lähestikku, et meie ninaotsad puutusid peaaegu kokku ja ma tänasin teda selle eest, et ta pingutab. Tema küsis selle peale minult vastu, kas me võiks natuke eemal paar sõna vahetada. Läksime teistest kaugemale ning ta küsis, mida peab tegema selleks, et noorsootöötajaks saada.”
Howard peab enne jätkamist väikse pausi, justkui ise tagasi sellesse olukorda sukeldudes: „Ma vastasin talle, et on väga palju n-ö ametlikke detaile, tööjuhendeid, haridusnõudeid jmt, aga kolm asja, mis minu meelest on samavõrra tähtsad kui kõik muu ning teevad noorsootöötajatest head noorsootöötajad, on järgmised:
- kuulamine – selline keskendunud kuulamine, häälestumine teise inimese lainele, kui tal on sulle midagi tõsist rääkida, aga samas ka informaalne kuulamine, iga päev, et saada aru selles sõnavarast ja -kasutusest, mis noorte seas on;
- huumor – küsisin Chrisilt, kas ta mäletab, kui palju kordi ta on mind täiesti endast välja ajanud, kuid kohe ka midagi väga naljakat öelnud ning ma olen talle andestanud ja saanud edasi liikuda (mäletan, et ta naeris selle peale);
- ning kolmandana ütlesin needsamad sõnad, mis sina, Gea, ennist – lõputu kannatlikkus. Olen kunagi isegi kirjutanud artikli „Õppides kannatlikkuse kunsti” (Learning the art of patience). Kõige väljakutsuvamate noortega töötamine on väga-väga raske. Kerge on neid sildistada ja neisse negatiivselt suhtuda aga selle asemel peame noorsootöötajatena järjepidevalt leidma viise, kuidas oma pakkumist n-ö uuendada. Kuidas aina uuesti ja uuesti proovida.”
Aastatetaguse seiga meenutamine hoiab Howardit mälestuste lainel ning meie omamoodi kulgenud vestluse kokkuvõtteks räägib ta loo, kuidas 18 aastat tagasi tekkis Walesis väike grupeering, kus arendati päriselt ja tõeliselt noorte võimalustele, mitte probleemidele suunatud noortepoliitikat.„Selle arendamise alguspunktis küsisime tuumiktiimis endilt, mis on olnud need tegurid, mis on aidanud nendel n-ö tavaliselt toimetulevatel noortel selliseks kasvada?” selgitab Howard. „Olen kindel, et ka kõik lugejad suudaksid praegu selle nimekirja järgmise kümne minuti jooksul valgele paberile kirjutada: toetavad vanemad, korralik koolisüsteem ja haridus, hobid, kohaliku või rahvusvahelise tasandi mobiilsuskogemused, sport, kultuur, tehnoloogia jne. Kokku saime tookord nimekirja kümnest noore õigusest ning selle idee oli, et noortepoliitika peab püüdlema, et jõuda noorteni, kelle võimalused ja kogemused on väga piiratud ning mõtlema sellele, kuidas neid laiendada. Kui need kümme n-ö õigust on olulised selleks, et noortest kasvaksid toimetulevad, vastutustundlikud ning ühiskonnaellu kaasatud täiskasvanud, siis selge on see, et on palju noori, kellele täiendava avaliku toetuseta need kümme asja kättesaadavad ei ole. Meie ülesanne on mõelda, kuidas see avalik abi ja toetus nendeni jõuaks. Ning ma arvan, et Eestis tehakse selleks väga head tööd.”
